Minu blogi ülevaade 2012

Selle blogi aastaaruande koostasid WordPress.com’i statistikaabilised (helper monkeys).

Katke:

Uus Boeing 787 Dreamliner mahutab umbes 250 reisijat. Seda blogi vaadati 2012. a umbes 1300 korda. Kui see oleks Dreamliner, tuleks teha umbes 5 reisi, et nii palju inimesi kohale sõidutada.

Vaata siit kogu aruannet (ingl k).

Praktikaaruanne

See, kursuse viimane sissekanne, on praktika jooksul kogetu ja tehtu kokkuvõte.

Eelpraktika käigus Tallinna Kõrgemas Tehnikakoolis sain teada, et haridustehnoloogil võib olla ka muid ülesandeid, kui eriala olemusest esmapilgul paistab. See sõltub ka isikust, kes seda ametikohta täidab, et millised on tema kaasnevad oskused, huvid ja valmisolek ning juhendamisstiil.
Eelpraktika käigus nähtu lisas kindlust, et enamikuga sellest saan ka ise hakkama. Mõnd oskust, nt õppedisain, tasub veel harjutada. Selle jaoks oligi põhipraktika.

Põhipraktika läbisin erakapitalil põhinevas, oma valdkonna hariduse andmise liidriks olevas rakenduskõrgkoolis, kus olen ka ise osaajaga õppejõud. Seetõttu sain arvesse võtta ja võrrelda nii enda vahetut kui ka erineva kogemusega kolleegide teadmist.
Otsese juhendaja asemel, kuna selles koolis on haridustehnoloogi ametikoht sisuliselt täitmata, oli koostööpartneriks-nõustajaks kolm inimest: õppehaldusjuht (õppeprorektori kt), IT spetsialist (haridustehnoloogi kt) ja kolleeg (Ph.D.), kelle aines lõime ka õppedisaini.

Eneseanalüüs
Vaadates praktikapäevikusse tehtud sissekandeid, toon enda jaoks olulisemate õnnestumiste ja tõrgetena välja järgmised.
Õnnestumised
Tehnilise külje pealt — hea, et olime õppinud materjalide serverisse ülespanekut, selle oskusega sain lahendada ühe õppematerjali jagamise probleemi.
Veel tehniliste oskuste poolest — sain toetada erinevas rollis inimesi: täienduskoolituse juhti, kaasõppejõudu, õppijaid.
Küsitluse ja ka muidu vahetu suhtlemise käigus sain teada, et õppejõud vajaksid mõnikord ka lihtsamate IT toimingute puhul KKK rubriiki. Samuti, et teadmised ja oskused on ebaühtlased — ollakse teinud küll e-õpiobjekte, kuid samas minu meelest igapäevasemate, nt ühisloome vormi (nt Google Docs) kasutamisel puudub teadmine-kogemus.
Sain taas kord kinnitust teadmisele, et õppijad vajavad/soovivad rohkem (individuaalset) tagasisidet. Olen siiani olnud oma koolis õppejõududest üks rohkema tagasiside andjaid.
Õnnestus kolleegide üldine jooksev toetamine — kolleegid said küsida lihtsamaid igapäevaseid küsimusi, mida muidu pole otseselt (tahetud) kelleltki küsida.
Disainisin üht enda, täienduskoolituse õppijaile mõeldud, kursust, kasutades: mõttekaarti, õpieesmärkide puhul Merrilli taksonoomiat ning kognitiivse koormuse teooriat (lühimälu meeldejätmisvõimest 5-7 ühikut). See koolitus ka toimus.

Tõrked
Koostööks kolleegidega tuleb aega täpsemalt planeerida ja varuda. Osaajaga õppejõud on koolis harvem ja siis üsna hõivatud, samas on oluline just vahetu suhtlus, elektrooniliselt tekib mõlemal poolel edasilükkamist ja ebaselgust.
Mõnd veebipõhist programmi ei saa alati usaldada (nt Zoho Challenge), samas on mõni väga kindel ja oluliste lisavõimalustega (nt classmarker.com). Katsetamine päris olukorras päris õppija puhul hindeliseks tööks võib tekitada lõppkasutaja rahulolematust.
Mõne uue keskkonna/programmi tundmaõppimine võib võtta oodatust rohkem aega. Ei tasu liiga optimistlikke lubadusi jagada.
Uue vahendi kaasatõmbavaks tutvustamiseks ei piisa, kui lihtsalt rääkida ja saata info, et selline asi on olemas. Tasub teha lühike õppematerjal ja/või koolitus.

Minu areng
(Mõned) õppijad tahavad aktiivselt kasutada moodsaid IKT vahendeid — sülearvuti, tahvelarvuti, nutitelefon. Seni on üldjuhul nende vahendite kasutamine kontakttunnis olnud piiratud/keelatud, sest pigem segab õppetööd. Teen edaspidi õppijatega kokkulepped ja katsed, kuidas neid päriselt, õppeotstarbel, ka tunnis rakendada.
Muutsin oma õppeprotsessi sotsiaalkonstruktivistlikumaks ning juhtumipõhisemaks. Täiendasin oluliselt oma õpetatavate ainete automaatset (arvutipõhist) toetust, mida õppija õppehaldussüsteemi (IVA) kaudu saab.
Analüüsides TLÜ kursuse HT uuringud ja evalvatsioon käigus üht e-kursust, sain paremini aru, millis(t)el lähenemis(t)el üks kursus tervikuna põhineb ning ühisarutelus leidsime rühmaga veel selle plusse ja miinuseid eri inimeste vaatenurgast. Seda teadmist sai ja saab arvesse võtta ka oma õppedisaini luues.
Sain teadmise, et kolleegid-õppejõud on üsna aldis õppima ja kasutama vahendeid, millest neil on kohest ja vahetut kasu. Tajusin, et vajalik on, et HT tugiisik oleks olemas ja aktiivselt toetav ja õpetav/juhendav.
Praktikapäeviku pidamise ajal oli alguses raskem/ununes anda hinnangut oma tegevusele (ka refleksioon endale), lõpupoole hakkasin selle mõttega juba harjuma, kirja panema ja tunnetasin selle kasulikkust.
Kogesin, et iga kolleegi kogemusest on midagi õppida, sest haridustehnoloogiaga on igaüks puutunud kokku erineva nurga alt.
Kokkuvõtteks ütlen, et sain kindluse julgemalt uusi HT ja IKT asju proovida ja soovitada, sest enamik võetakse hästi vastu ja tõrkeid esineb harva. Pealegi on tõrked juhtudeks, millest õppida ja kiiresti reageerida.

Õppedisain.
Praktika peamise eesmärgi — õppedisaini — lõin koos kolleegiga erialase vene keele kursuse kohta. Selle osaks olevat e-õpiobjekti saab näha siin.
Kirjeldatava kursuse eesmärk on erialaste põhiväljendite kasutamise oskus. Kursus toimub nii kontakttundide kui ka koduse iseõppimise teel. Põhiõpe/praktika toimub tunnis, toetavad ja lisaharjutused ning enesekontrollivõimalus on e-õpiobjektis.
Mõeldes ja valides disaini teoreetilist mudelit, jäi sõelale Jeroen J. G. van Merriënboer’i neljaosaline mudel (skeem on viidatud aadressil leheküljel 4): a) õpiülesanded; b) üldine toetav informatsioon; c) vahetu/just õigel hetkel pakutav info; d) osaülesanded korduvate oskuste kinnistamiseks.
See mudel on: esiteks — ülesande-põhine, keskendutakse kontekstiga kooskõlas olevate oskuste harjutamisele, mitte teadmiste omandamisele. Teiseks — vahetu/õigel hetkel jagatav info on eristatud üldisest toetavast infost. Kolmandaks — selle mudeli puhul on kokku pandud nii lihtsamate osaülesannete kui ka keerukama tervikuma ülesande täitmine.
Samas pole see olemuselt tüüpiline probleemi/tervikülesande-keskne mudel, nagu näiteks Merrilli “kivike-tiigis” mudel. Oskused on jagatud siiski hierarhilisteks osadeks, mida omandatakse samm-sammult.

Õppimine toimub nii, et kontakttunnis täpsustatakse kontekst ja ülesanne (a), õpitakse tundma uusi korduvaid sõnu (d) ning tehakse praktilisi kõneharjutusi õpetaja-õppija ja õppija-õppija dialoogina — alguses üksikud lihtsamad laused, seejärel dialoog. Kontakttunnis saab õppejõud pakkuda vahetut korrigeerivat infot ja tuge (c). Üldine toetav informatsioon (b) on kättesaadav üles kirjutatud uute sõnade ja väljendite kujul.
Õppijale jääb ise kodus harjutamiseks kontakttunnis saadud/kirja pandud abimaterjal. E-õpiobjekt on automatiseeritud veebipõhine toetuselement. Õppija saab omandada tüüpiliste väljendite kasutamise oskused, korduvalt lugedes ja kuulates dialoogi ning seda ise järele proovides-hääldades. Lisaks on sisu mõistmiseks ja oskuste kontrollimiseks olemas üks enesekontrollitest.

Luues e-õpiobjekti, lisasime kontekstiga sidumiseks ka igat olukorda iseloomustavad fotod.
Sisu ehk harjutuste tegemine oli loomulikult õppejõu töö, mina sain haridustehnoloogiliselt aidata CMSimple platvormil veebilehe (see oli kolleegi eelistus, ta on varem seda kasutanud) mõningase kujundamise (koodi muutmine), pilditöötluse (Gimp), helifailide formaatimise (Audacity), heliesituse vidina (nt Flash Player) lisamise (selles osas pean veel teadmisi-oskusi arendama) ja muude võimaluste katsetamisega. Soovitasin kolleegil otsida pildipangast autoriõiguslikult kasutatavaid fotosid.

Õppedisaini ja e-õpiobjekti loomise käigus sain hea kogemuse kolleegilt endalt, kes keeleõpetajana on juba tugev praktik. Seetõttu läks disain oodatust kergemini — õppeülesannete ja nende osade, õpiväljundite, toetava info vajaduse, kognitiivse õppimise, protseduuride ja õppijate hetketaseme kohta oli peaaegu kõik juba teada. Tundus, et minu pakutud-kirjeldatud kirjeldatud mudel sobis ka tema lähenemisega ja toetuselemendina on selline e-õpiobjekt ka sobiv.
Töö käigus kaalusime ka uute “rätsepatööna” fotode tegemist, kuid leidsime õnneks lahenduse kooli pildipangast.
Minul tekkis lisamõttena see, et kuivõrd on e-õpiobjekt kasutatav ka nutitelefonis ja helifailid otse nutitelefoni allalaaditavad, soovitatavalt koos dialoogitekstiga. Seda katsetan veel edasi.

Nagu olen ka juba varem maininud, siis mõne uue programmi tundma õppimine võib võtta ootamatult palju aega. Mõne võimaluse leiab programmis kiiresti, mõnega läheb eriti kaua ja lõpuks selgub, et ei sobigi kasutada. Otsisin ja sain Internetist ka mitmeid koodinäiteid, mis olid abiks. Pidasin nõu ka IT spetsialistiga.

Kursuse evalveerimiseni (e hindamiseni) seekord veel ei jõudnud, kuna kursus algab uuel aastal. Uurimata jäi ka, kas e-õpiobjekti külastamist saab mingi vahendiga analüüsida. Kuna e-õpiobjektile ligipääs on veebis vaba, ilma kasutajanimeta, siis oleks see analüüs ka üsna üldine, kuid midagi saaks teada ikka.
Evalveerimise puhul meeldib mulle, et näiteks oma õpetatava aine jaoks tehtud disaini on selles mõttes kergem hinnata, et saab ise kohe vahetut tagasisidet ja midagi jooksvalt muuta. Teise inimese hinnang on aga samuti kasulik.

Kursuse disainimise ja e-õpiobjekti tegemise käigus tuli kasutada seni õpitust paljutki, teooriast kuni praktiliste “e-käsitööoskusteni”. Tunnetasin, et tuleb teha veel paar õppedisaini algusest kuni evalveerimise ja enesehindamiseni, et saada kogenud nõuandjaks.
Kokkuvõtteks saan öelda, et kellegagi koos õppedisaini arutamine-tegemine on viljakam kui üksinda.

Praktika 9. ja 10. nädal

03.–16. dets.

Praktika lõpuosas tegelesin vaid õppedisaini teemaga, kolleegide toetamine jäi tagaplaanile.
Võtsin edasiseks, praktikaväliseks tegemiseks, ühe keskkonna otsimise/loomise, milles õppijad saaksid oma õppepraktika kulgu veebis jagatud dokumendina kasutada nii, et seda näeksid ja saaksid kasutada ka koolis praktikad juhendavad isikud.

Üllatavalt keerukaks osutus õppedisaini puhul kolleegiga mõlema tööajast sobiva aja leidmine, et temaga rahulikult koos arutada. Õppisin seda, et oleks pidanud soovitud arutelu ajaliselt täpsemalt ette kavandama.
Disainitud kursuseks on erialase võõrkeele õpetamine — vene keel toitlustusteeninduses (teenindus restoranis). Rõhk on eelkõige suulisel suhtlusel ja arusaamisel, ühesõnaga — praktikal, et töötaja suudaks tegelikus olukorras hakkama saada. Mõnel õpperühmal on erialase võõrkeele puhul rohkem kontakttunde, mõnel rohkem iseseisvat tööd. Näiteks vaadeldavas toitlustusteeninduses on just rohkem iseseisvat tööd, seega on kasulik toetava e-õpiobjekti loomine, mida ka tegime. Põhiõpe toimub kontakttunnis.

Nagu ikka, tunduvad asjad tagantjärele veidi lihtsamad, kui protsessi kestel. Disaini raamidest välja minnes aitasin kolleegil e-õpiobjekti ka tehniliselt kujundada, s.t pilte ja veebilehe kujundust sättida, mis on tehniline ja aega nõudev töö, kuna kasutasin seda CMSimple keskkonda esmakordselt.
Hea meel oli tõdeda, et suutsin kolleegile selgitada, et kasutatavad pildid peavad olema seaduslikud, et Internetist suvalisi pilte loata avalikuks kasutamiseks ei tohi võtta. Tema senine arusaaam oli juba enam-vähem piisav, viimase argumendina vaatasime e-Õppe repositooriumist õpiobjekte, kus paraku olid kõik “varastatud” pildid ja suutsin seda kolleegile ka tõestada. Selliseid õpiobjekte ei tohiks repositooriumis muidugi olla.
Õnneks on meil koolis oma pildipank, kust kolleeg otsis välja õpiobjekti sobivad pildid. Tulemuseks on see, et pildid on parema kvaliteediga, just sobiva olukorra kohta ja vabalt kasutatavad. Teine võimalus, mida kaalusime, oleks olnud lavastada näited meie õppeklassis, mis oleks olnud ka vaid paari-kolme tunni töö (kuigi kolmel inimesel), kuid veel lihtsam oli kasutada olemasolevate piltide hulgast otsimist. Tegelikult, nagu näitab kogemus, on Internetist sobivaid pilte mõnel teemal sageli väga raske ja ajamahukas otsida.

Veel kogesin, et tehes õppedisaini kogenud õppejõuga, leidsime kiiresti ühise keele, millisele mudelile see kursus vastab/võiks sobida. Mina õppisin aine praktikult ja oskasin omakorda talle võrdluseks välja pakkuda sobiva mudeli. Tundub, et saime teineteisest hästi aru, mis oli mulle julgustuseks/kinnituseks, et saan hakkama, ja et on väga kasulik kellegagi mõtteid vahetada, isegi kui teeks ise disaini oma kursusele.

Praktika 8. nädal

26. nov.–02. dets.

1. Sain kätte õppejõudude HT pädevuse enesehindamise vastused. Selgus, et töödelda tuleb käsitsi, kuna sisu tähendust pole võimalik päris automaatselt numbriliselt ritta panna. Sel puhul oli hea, et vastajaid väga palju polnud (11 inimest), kuigi rohkem vastuseid oleks andnud parema ülevaate. Panin tulemuse üles SlideShare.net’i.
   
   Lisaks slaididel esitatud tulemustele/lühikommentaaridele leidsin märkimisväärse tuua välja järgmine. Pööran tähelepanu eelkõige äärmustele.
   Taustana teadsin seda, et õppejõudude pädevus on üsna erinev. Osa on käinud “Võrgustik võrgutab” koolitustel ja tundnud rohkem huvi, osa mitte. Mitu õppejõudu on teinud küll e-õpiobjekte ja veebipõhiseid teste, kuid sellega on nende HT kasutamine suurel määral piirdunud. Vastukajaks öeldi ka näiteks, et kuidas me saame pädevust hinnata, kui me pole sel alal koolitatudki/koolis pole sellealast tegevust ja suunamist toimunud, puudub ka tugiisik.
   Kui umbes 3-4 aastat tagasi algas kampaania e-õpiobjektide loomiseks ja oli olemas ka tugiisik, siis pärast seda on HT tegevus soikunud.Tulenevalt eelnevast ongi HT vahendite/võimaluste kasutamine jäänud igaühe enda nokitsemiseks ja laiem pilt saamata. Kasutatud on ka kooli poolt määratud õppehalduskeskkonda IVA. See peegeldub minu arvates ka küsitluse tulemustes.
   Õpikeskkonna kujundamine ja õppeprotsessi juhtimine (slaid 10) — kursis ollakse eelpool mainitud teemadega ja üldiselt püütakse individuaalselt tegutsedes e-õpikeskkonda luua ja üldtuntud suhtlusvahendeid kasutada. Samas on IKT vahendite kasutamise oskus ja kogemus seinast-seina. HT-põhine hindamine ja juhendamine (pn 1.8 ja 1.9) on nõrgad,s est seda pole nõutud, õpetatud ja minu tajumise alusel ei pea õppejõud sellist tagasiside viisi ka endale kohustuslikuks. Samas on üldse tagasiside andmine õppijaile ehk ebapiisav, mis kandub üle ka HT-põhisele tagasiside ja juhendamise teemale. Seega — siin polegi põhjuseks HT, vaid kooli üldine sellealane töö.
   Õppejõu professionaalne areng (slaid 11) — kuna õppejõud ei pea e-õppe uuringuid ja arendusprojekte (pn 2.2 ja 2.3) oma tööks ei formaalselt ega ka oma algatusel, siis nende pädevuste madal tase on mõistetav. Ilmselt peetakse seda nt haridustehnoloogi tööks.
   Administratiivne tegevus (slaid 12) — nagu eelmiseski pädevuse alarühmas mainitud, siis osa tegevusest ehk e-õppe arendamine ja selle kvaliteedi hindamine (pn 3.1 ja 3.2) on õppejõudude arvates kellegi teise, mitte nende töö ja kohustus. See tundub ka mulle loomulik, sest õppejõud on siin pigem objekt või heal juhul kaasa töötaja. Need punktid selles enesehindamise mudelis tunduvad ka veidi kummalised, mitte päris teemakohased.

   Kokkuvõtteks võib öelda, et küsitluse tulemuste hinnangu saab jagada kolmeks. Esiteks — osa pädevusi justkui polegi õppejõu puhul hinnatavad, vaid on pigem haridustehnoloogi töö — nende puhul on enamasti ka hinnang madal, võib ehk sellest mudelist üldse välja jätta. Teiseks — pädevused, mida õppejõud saab/peab individuaalselt igapäevaelus niikuinii arendama, on keskmisel tasemel. Siin on õppejõudude tase kohati üsna erinev ja arenemisvõimalus ilmselt kõige kiirem, kui keegi õpetab, juhendab ja toetab. Kolmandaks — osa protsesse sõltub kooli üldisest juhtimisest, et millele tähelepanu pööratakse ning kui need pole ka “tavaõppes” välja arenenud, ei saa need ka HT valdkonda edasi kanduda. Puudub HT juhtimine ja tugiisik.

2. Tegelesin kolleegi õpiobjektiga. Ilmnes, et tema pole oma õpiobjektides peale tekstisisu ise midagi lisanud, kõike on teinud eelmine haridustehnoloog, nii et ta ei oska programmi kohta lisainfot anda. Pean ise õppima. Sain talt originaalhelifaili sobivate osade kaupa ja püüan nüüd neid lisada.
3. Haridustehnoloogilise evalvatsiooni kursusel tegime igaüks kodus ühe e-kursuse (disaini) analüüsi — see on väga hea kogemus, kulub ka praktika mõttes marjaks ära, oskan nüüd taas veidi enam süsteemsemalt läheneda-hinnata-disainida.

Mida õppisin.
Liigse optimismiga tuleb ettevaatlik olla. Kui pole mõnda keskkonda varem kasutanud, siis võib see nõuda ootamatult palju aega, et esmane kasutamine endale selgeks teha.
Õppejõud võib/on mugav liigselt loota, et haridustehnoloog teeb tema eest midagi ära, mida tegelikult saaks ka ise, pärast mõningamist juhendamist, ise teha.

Üks õppetöö käigus analüüsitud e-kursus on minu arvates tehtud “liiga hea”. Väga suuremahuline videomaterjal ja -kujundus. Selliseid asju saab teha vaid toetusraha eest ning ka siis tekib küsimus, kas pole liiga ilus, saaks ka lihtsamalt, väiksema ressursikuluga. Oluline on sisu ja üldine õppimist toetav funktsionaalsus jm, liigne ilu taga ajamine pole otstarbekas, info võib aeguda ja selle asendamine võib pärast olla keeruline ja kulukas. Samas oli näha, et saab teha üsna tekstivähese ja hästi interaktiivse kursuse, mis võib paljudele sobida, kuid mõned eelistaksid teksti, mida on võimalik kiiremini lugeda/läbi töötada.

Õpiprogrammi analüüs

Valisin selle kodutöö tarbeks Tööotsimise ja karjäärinõu e-kursuse. Kursuse täielikuks vaatamiseks tuleb end kasutajaks teha ning kasutajanime ja parooliga programmi siseneda. Mittekasutaja saab tutvuda kursuse ühe osaga.

1. Asub veebiaadressil karjaarinou.ee. On täiesti vabaks kasutuseks-õppimiseks, ilma ajaliste piirangute. Nii eesti kui ka vene keeles. Suunatud Eesti inimesele.
2. Kursus, nii nagu selle nimetuski ütleb, on mõeldud abiks inimesele, kes otsib  tööd/plaanib töökohta vahetada. Lisaks saab sellega seoses ka oma karjääri peale mõelda ja seda kavandada.
3. Kursus sisaldab videosid, milles räägivad valdkonna asjatundjad. Lisaks on kursusel osalejale ka tekstijuhendid ning harjutused. Harjutused on enesehindamiseks — tulemused saab salvestada oma portfooliosse, neid vaadata ja uuesti teha.
   Kursus on jagatud neljaks peamiseks valdkonnaks.
   Sisukord
   1. Eneseanalüüs.
   2. Valikud ja võimalused.
   3. Tööotsingu protsess.
   4. Tööle kandideerimine.
4. Õpikeskkonna pedagoogilised elemendid.
   Õpidisain seisneb: info esitamises — teooria ja sissejuhatus, seejärel samal teemal iseseisev harjutus, harjutuse järel täiendav selgitus ja teema kokkuvõte ning siis jälle uuele ringile. Seega on automaatne õpitoetus — saab üha uuesti vaadata ja harjutust korduvalt teha.
   Teemade vahepeal on pikemad videolõigud, et anda edasi mingite asjade laiemat mõtet ja tähendust, et inimene saaks ka neid endale reflekteerida.
5. Õpikeskkonna kognitiivsed tööriistad.
   Näiteks harjutuste tegemise eel või ajal on jutustaja hääl, mis paneb inimese mõtleme situatsioonidele enda elus, palub panna kirja ka oma mõtteid, kuidas inimene end mingis situatsioonis tegelikult tunneb või tahaks tunda.
   Inimene saab harjutustes oma seniseid kogemusi läbi mängida ning harjutusi lahendades näeb ka tulemust, millega mitte rahul olles saab proovida uuesti ehk teisiti teha.
6. Õpikeskkonna metakognitiivsed tööriistad.
   Nagu ka punktis 4 juba mainitud, on kursuse sisus osad, kus räägitakse pikemalt mingite teemade tähendusest ja mõttest. Nt töö tähendus, õpistiilid, vaimne töövõime jm. Nende põhjal saab inimene oma võimeid ja õppimise ning karjäärivajadusi paremini selgitada, et miks ta midagi tahab ja suudab paremini teha, miks on seda vaja teada. Nii näeb ta ka selle kursuse mõtet paremini.
7. Motivatsiooni tõstvad elemendid.
   Kursus on jagatud väikesteks/lühikesteks osadeks. Neid saab vaadata vabas järjekorras ning korduvalt. See võimaldab igaühel õppida oma tempos. Tehtavad harjutused salvestuvad ning nende tulemusi saab edaspidi nt töövestlusele minnes või C.V.-s kasutada — inimene ongi saanud enda jaoks abi.
   Esitatav materjal on eelkõige pildiline, teksti on vähe. Seega on tegu mängulise, jälgima ja tegema ahvatleva keskkonnaga. Ka harjutustes ei pea pikka teksti sisestama, vaid saab teha valikuid ja hiirega lohistamisi/klõpsamisi
8. Toetuse elemendid.
   Abistavad eel- ja järelseletused on nö videotuutoriks — inimene ei tunne end üksi vaid justkui koos sõbraga, kelle poole saab igal hetkel pöörduda. Saab proovida uuesti.
   Eraldi täiendava toetusena on võimalik saata oma täpsem küsimus otse karjäärinõustajale.
9. Õpimustrid.
   Kindlat õpimustrit pole, sest õppijale on jäetud vabad käed, kursust saab läbida ka vaid osaliselt ja läbida suvaliselt valitud osi. Kuigi sissejuhatuses on soovitus, et kursus tasub läbida järjest, pole selleks kohustust.
10. Õpikeskkonna pedagoogilised elemendid seoses õppimisteooriate printsiipidega.
    Esmapilgul tundub olevat sarnane Merriënboer’i õppedisaini mudeliga, kus harjutuse tegemisel antakse alguses rohkem lisainfot, kuid uuesti tehes saab õppija ise valida, kas vajab sama palju või vähem.
    Tegelikult tegutseb õppija iseseisvalt, otsest individuaalset tagasisidet ja hindamist pole. Konstruktivistlik lähenemine — õppija loob enda jaoks seosed oma eluliste näidete varal, juhendaja eelneva suunamise põhjal. Samas on rõhutatud ka, millised on tüüpolukorrad elus, kuidas käituvad ja arvavad teised ning õppija peab ka nendega arvestama — seega ka sotsiaalkonstruktivistlik käsitlus.
11. Plussid-miinused ja muud kommentaarid.
    Kui on videoselgitus, on näha, kui pikalt see kestab. Üksnes audioselgituse puhul pole harjutuse ajal aru saada, kui pikk see on ja kas saab mõne sammu kiiremini edasi minna või peab pikemalt ootama.
    Iga väiksema osa puhul on sisukorras näha selle pikkus. Võiks lisada ka iga peatüki läbimise ligikaudse koguaja, siis teab õppija arvestada, kas teeb selle korraga. Samas on peatüki sees olevad teemaplokid piisavalt lühikesed — enamasti umbes 15-20  min, nii et õppija saab iga selle ploki järel pooleli jätta.

Praktika 7. nädal

19.–25. nov.

1. Saatsin kolleegidele laiali HT pädevuse enesehindamise küsimustiku. Lisasin muutmata kujul mudelile vaid kaks oma küsimust — mida õppejõud ise sooviksid eelkõige HT ja IKT asjust lähema kuue kuu jooksul teada ja kasutama õppida.
2. Uurisin ühe kolleegi võõrkeeleõppe jaoks tehtud e-õpiobjekti ja proovisin lisada sellele uusi omadusi — väljendite illustreerimiseks sobivad pildid koos jutumulliga, mille sees oleval tektsil klõpsates kuuleks seda kõnena. Õpiobjekt on tehtud CMSimple tarkvaraga, mis on mulle uus. Kõiki soovitud võimalusi veel esmapilgul ei leidnud, tundus üsna tekstipõhine sisuloome tarkvara. Kuid pakutakse ka lisavõimalusi loovaid pistikprogramme. Leidsin õppimiseks ka juhendeid. Selgus, et 2012. a novembri alguses vahetas see tarkvara omanikku, kes lubas tarkvara edasi arendada. Valminud on juba ka uus versioon 4,1.
   Esialgu jäi katsetamine pooleli, pean saama originaalhelifailid, et seal järjestikune kõne osadeks lahutada.
3. Mõtlesin ka mainitud e-õpiobjekti disainile, saan seda kolleegiga vahetumalt arutada järgmisel nädalal, kuna me iganädalaselt ei kohtu. Siis saan rohkem aimu ka sellisest juhendamise protsessist, et mida oleks saanud teisiti teha.
4. Harjutasin Wikimedia Commons’ist piltide otsimist, mida saaks seaduslikult muuta ja oma blogi päises kasutada.

Tunnen, et ühest küljest on võõrkeele õpetamise disain mulle uus ja huvitav, samas esmapilgul tundub veidi kitsamana, palju on vaja lihtsalt korrata. Kuid see on ilmselt esmane arvamus, sõltub keelekursuse tasemest ja eesmärgist. Kindlasti on aga kasulik, et saan võrrelda seda teiste ainetega ja saada mitmekülgne kogemus.

Praktika 6. nädal

12.-18. nov.

1. Otsisin veebipõhist haridustehnoloogiliste pädevuse enesehindamise mudelit, kuid leidsin e-õppe veebilehelt vaid sellise, et esmalt tuleb end kasutajaks kirja panna ja siis saab igaüks ennast hinnata, kuid tulemus on vaid PDF-vormingus. Mage lugu, nagu öeldakse.
   Tundub, et koolisiseseks kasutamiseks tuleb vist ikkagi teha endal nt Google Form’i põhine ankeet, et õppejõude taset kokkuvõtlikult hinnata ja niimoodi tagasisidet saada. Tegelikult tegin vahendiga e-formular.com, kasutamise eest tuli ka veidi maksta.
2. Koostöö ühe kolleegiga muutub nüüd sisukamaks, sain täpsemalt teada, kuidas ta oma e-õpiobjektis tahab funktsionaalsust lisada ning aitan tal seda teoks teha. Siinjuures saan loodetavasti ära kasutada ka M-õppe (mobiilne õpe, mobiiltelefoniga) võimalust, et erialase võõrkeele helifaile teha lisaks veebile ka telefoni laaditavaks.
   Saab lõpuks põhieesmärgile — õppedisaini protsessi kogemist — keskenduda.
3. Ühes aines on paaril õpperühmal kursuse läbimiseks poole vähem tunde kui muidu. See tähendab suuremas mahus iseseisvat tööd. Tegin õppijatele neli lihtsat ja lühikest videojuhendit, et nad kodutööga iseseisvalt hakkama saaksid. See läheb minu uuema teadmise mõttes — praegu läbitava kursuse ja siin blogis äsja tehtud sissekande järgi —  õppimise toetamise mudeli alla. See on muidugi ka õppedisaini üks osa. Tegemist on süsteemse toega — õppija saab õpikeskkonda pandud videosid korduvalt vaadata. Harjutustunnis oleks ka õppejõu vahetu tagasiside ja rohkem näiteid/üksteiselt õppimist ning arusaamist, kuidas õppijate tase on ja kes toetust vajab, kuid seekord on nii.
4. Ühes teises aines hindasin just suure hulga individuaalseid kodutöid ning andsin õppijaile nii eraldi kui ka ühist tagasisidet. Selleks, et neiltki rohkem vastukaja saada, kui hästi oli ülesanne püstitatud ja juhend koostatud/sõnum edastatud, avasin neile veebipõhise nimetu tagasiside vormi. Ehk on aktiivseid sõnavõtjaid, siis saan ka ise parema tunnetuse, kuidas neile paistab. Kuigi ka kontakttunnis otseselt keegi ei häbene öelda, on nimetu tagasiside andmise võimalus täiendavaks kanaliks.

Tunnetan vajadust oma õppijatele tunnis rohkem ühisloomelist õppetööd pakkuda. Nemad on valmis, minul tuleb vaid loovalt läheneda ja võimalusi kasutada. Viimased juhtumipõhise õppe korrad on olnud päris huvitavad. Olen saanud õppijaid kaasata, kuid veel tuleb leida viise, et ikka igaüks oleks huviga asja kallal.

Õppimise toetamise mudelid

Üheksanda nädala ülesandena saime suurepärase võimaluse tutvuda ja enda jaoks lahti mõtestada õppimise toetamise mudelid. Sealjuures ka haridustehnoloogiliste õpidisainide toetussüsteemid.

Millisel viisil toimib üldjuhul adaptiivne toetus
See artikkel jäi esialgu lugemata/sirvimata, sest tundus ehmatavalt pikk (63 lk ingl k).

Milliseid õppematerjali loenguslaididel esitletud toetuselemente on kasutatud näites toodud kinnises õppehaldussüsteemis
Silma torkavad nt

• sotsiaalkognitiivne toetus kaasõppijailt (ühiskirjutamine, nt wiki ja foorum; jagatud veebiviited jm)
• süsteemi toetus — õppematerjalid, videoloeng
• funktsionaalne toetus (tehniliste suutlikkuse saavutamiseks)  –  süsteemilt, nt kodutöö juhend, harjutus ja enesekontroll
• metakognitiivne — ülesande lahendamisele ja tööjaotusele suunatud. Loovõlesanne rühmana tegemiseks — kaaslaste toetus
• planeerimine ja juhtimine — toetab tuutor, kes annab/lepib õppijatega kalendris tähtajad kokku; lisaks ka auto-tuutor — õppija näeb klaendris, mis on teha, tähtaja lähenedes muutub ülesanne teist värvi jmt
• afektiivne toetus — ilmselt nt seminaris kolmese rühmatöö puhul, kui vaid ühel on arvuti, toetavad kaasõppijad, ja ka tuutor.

Kuue mõttemütsi kui toetusmetoodika kasutamine e-õppes
Selle meetodi kood on järgmine.
Valge — info: ainult kättesaadav kallutamata info, faktid
Punane — emotsioonid: vaistlik või instinktiivne emotsionaalne vastumõju või väide (ei pea põhjendama)
Must — mõistlikkus, läbinägelikkus: leida põhjused, miks olla ettevaatlik ja konservatiivne
Kollane — optimistlik vastamine: kasu näitmaine, harmoonia otsimine
Roheline — loovus: uurivad ja uljad väited, et näha, kuhu mõte välja viib.
Sinine — kõige algus, protsess: kuidas arutelu läbi viia ja eesmärk saavutada. Mis järjekorras mütse kasutada. Kasutab moderaator.

Lugedes ka M. Laanpere näidet samal teemal, tuli minul meetodi kasutamiseks sarnane mõte. Ausalt öeldes ei tulegi e-õppes selle meetodi kasutamiseks hetkel muid ideid.
Seni oleme õppejõu algatatud teemal foorumis arutanud, kuidas keegi ise on parasjagu tunnetanud. Mõni alguses kriitilisemalt ja siis, pärast teiste osalejate kommentaaride lugemist, oma seisukohta täpsustanud-täiendanud teise nurga alt. Seda võiks aga teha etteplaneeritult — mingi osa saab üht värvi mütsi ja teised jälle teise. Igaüks võikski kasutada kaht-kolme erinevat mütsi, et leida ka teiste arvamustest midagi kasulikku ning esitad oma iga järgnev arvamus selgelt piiritletult korraga vaid ühe mütsi värvi alusel.

M-õpe minu õpikeskkonnas

Kirjutan oma mõtted seoses kaheksanda nädala ülesandega.
M täht M-õppes (ka Mõpe, mÕpe) tähendab mitte meeste(keskne), vaid mobiilõpe. Selleks saab kasutada lauaarvutit, sest erinevates kohtades saab lauaarvutiga Internetiühenduses olles oma veebi-/serveripõhistele materjalidele ikka ligi, neid ka vajadusel/võimalusel sünkroonides. Samuti, veelgi tänapäevasemalt ja veidi kitsamas kontekstis, kasutades mobiiltelefoni või muu hõlpsasti kaasaskantava seadme (nt tahvelarvuti) vastavaid programme.  Seega, vajalik on mingi füüsiline/virtuaalne taristu ja sellega ühenduvad seadmed. Õppida saab seega M-õppe kontekstis peaaegu kõikjal.

Kui 1990ndate alguses nimetati näiteks mobiiltelefoni humoorikalt kunstneeruks, sest mõni inimene ei saanud ilma selleta kuidagi olla, siis nüüd on see seade muutunud nii igapäevaseks, et seda võib nimetada juba tehismäluks/-ajuks/-keeleks/-näoks/-kõrvaks/-sõbraks (kaaslaseks) ja muuks, mis on inimesel kogu aeg kaasas. Rääkimata selliste seadmete märkmiku, foto-/videokaamera jt võimalustest. Tänapäeval on mobiiltelefonide kõrvale lisandunud ka muid kaasaskantavaid seadmeid.

Mina ise olen moodsat, paljude (arvutile omaste) lisavõimalustega mobiiltelefoni e taibutelefoni e nutitelefoni (kõnekeeles ka nutifoni) kasutanud põgusalt — vaadanud vennatütre nutitelefonis pilte ja mänginud (hetkel veel) populaarset mängu Angry Birds. Samas on minu õpilased kasutanud nutitelefoni näiteks selleks, et minult küsida kiiret tagasisidet, kuvades mulle seadme ekraanil e-kirja, tekstidokumenti, tabelarvutuse lehte ja arvuti ekraanisalvestust. Nii saab nö käigu pealt, suvalises kohas kiiresti infot vahetada ja jääb ära üksteisele üleliigsete e-kirjade saatmine ja neile 24 või 48 tundi või pikemaltki vastuse ootamine.
Ise ma tulin just sel nädalal mõttele, et kuidas saaks iga õppija oma mobiiltelefoni kasutada selleks, et (tasuta, SMS-i saatmise kuluta) kirja panna loengus osalemist, nii et see ilmuks ka minu hallatavasse faili. Hetkel pole ma veel kindel, kas see on parem viis kui paberil.

Olen küsinud õppijailt ka seda, kas keegi on teinud mõnd minu antud hindelist, veebipõhist testi nutitelefoni abil, kuid siiani pole veel proovitud, sest test on aja peale, on vajanud teksti sisestamist ja/või veebis info otsimist ning pole ilmselt riskitud. Ma pole ka proovinud, kas see veebipõhine keskkond telefonis töötab, valikvastustega testi julgeks õppijad ilmselt küll teha.
Õppijad on enda jaoks leidnud ka mugava olevat loenguslaide nutitelefoni ekraanilt vaadata, mitte välja trükkida. Üldiselt olen telefoni jt elektrooniliste vahendite kasutamise oma loengutes keelanud, kui neid pole kindlal põhjusel kaasatöötamiseks vaja.

Võimalustest, kuidas kasutada (nuti)telefoni oma õppetöös, tuli pähe näiteks üks rollimängu-konflikti lahendamise harjutus. Teemaks oli halvasti käituva töötaja ja juhi vestlus; seda harjutust tehti rühmades, mitmes ruumis. Näiteks võib, kui õppijad julgevad, võtta vestlus videosse ja näidata ühise arutamise käigus ka teistele rühmadele.

Keeleõppe puhul, võttes aluseks EDUCAUSE m-õppe raporti  näited, saaks meie koolis rakendada erialase võõrkeele õppimise abivahendit — Voice Memo—productivity – iPhone – use for narration, note-taking, English language learner (this comes standard with the iPhone) — nt nutitelefonimargil iPhone on see standardina kaasas. Täiendada/üle võtta ja jäljendada saaks seda taskuhäälingu (podcast) eeskujul, õppejõud on e-õpiobjekti jaoks niikuinii juba ise hääldus- jm keeleharjutusi MP3-vormingus salvestanud, need võiks teha nüüd nutitelefonis kättesaadavaks. Praegu just aitangi üht õppejõudu sellise e-õpiobjekti loomisel, uurin järele, kas õnnestuks.

Enesejuhitud õppimine

Vastuseks seitsmenda nädala ülesandele panin kirja oma mõtted enesejuhitava õppimise teemal.

Enesejuhitud õppimise e-kursusel vajalikud komponendid on minu arvates sellised.

1. Eesmärk — nagu iga tegevuse puhul — mida just selle kursusega sel moel tahetakse saavutada.
2. Vahendid-tööriistad. Milliseid vahendeid-keskkonda selleks kasutada. Siin tuleb kasuks luua veebipõhine keskkond üheskoos õppijatega. S.t, kasutada ära neile juba tuttavaid ja meeldivaid vahendeid ning pakkuda ka uusi.
   Eriti kasulikud on vahendid, kus õppida/teadmust vahetada saab ühistööna — blogid, ühisjärjehoidjad, foorumid, info agregaatorid (blogi või nt EduFeedr) veebipõhiselt ühiskasutatavad vahendid (al Google Docs’ist, kalendrist, lõpetades mõistekaartide ja projektikeskkondadega (s.h wiki-tüüpi)). Vajadusel võib mõnes keskkonnas piirata juurdepääsu vaid õpperühmale.
3. Hindamine ja tagasiside toimub nii rühmaliikmete kui ka juhendaja vahel. Saab näha, mida teised on sama ülesande puhul hästi/teisiti teinud ning sellest õppida. Ise saab teistele ka poolt- ja vastuväiteid lisada. Juhendaja annab üldist tagasidet ja hiljem hindab, võttes vajadusel arvesse ka teiste rühmaliikmete hinnanguid/kommentaare.
4. Enesehindamine, enesejuhitava õppe mõttes. Õppija saab ka ise oma arengut tervikuna hinnata, selleks sobib nt õpilepingu tegemine kursuse alguses. Õpileping on avalik ja õppija hindab end võrreldavalt ise. Samuti saab hinnata kursuse edukust (s.h juhendaja tööd) õppija pilgu läbi.

Mõistekaart enesejuhitud õppimisega seotud mõistetest.
Kaart on joonistatud tasuta e priivaraga Cmap Tools. See on allalaetav ning kasutatav nii arvutis kui ka serveris operatsioonisüsteemides Linux, Mac OS X, Windows ja Solaris (Unix’i põhine op. süst.).
Kodutöö võttis ootamatul palju aega, sest otsisin sobivat tarkvara. Nimelt oli mul veebipõhiste sarnaste programmide (Gliffy.com ja Bubbl.us) tasuta kasutuslimiit  täis ning oli ootamatult raske leida sellist, mis oleks kas veebipõhine või Linuxile allalaetav. Palju on küll saada mõttekaardi tööriistu, kuid mõistekaardi omasid on vähem. Ühe platvormi-ülese programmiga (Compendium)  proovisin, kuid see ei hakanud tööle (vist Java-probleemid). Kasutasin siiski lõpuks Cmap Tools’i Windowsi-põhist versiooni, alguses ei märganudki, et on ka teistele op. süsteemidele, kuid Linuxis tekkis ikka tõrge.

E-kursuse disainimisel saaks siit kaardilt kasutada mõisteid ühes- ja ühisõpe, tagasiside saamine ja andmine, eesmärkide seadmine, IKT vahendid.